reede, jaanuar 06, 2006

Ampel


Ampli tegin talvisele pildile vaatamat hoopis kevadel. Juhtus aga nii, et nagu ikka, olin ma hiljaks jäänud vitste toomise ja koorimisega ning koor oli täielikult kinni. No muidugi oli kinni, lehedki olid juba päris parajad :D Kuna mul ei ole kultuurpaju just väga suures koguses alati võtta, siis tõin vitsad raba servast kraavist. Perekeskis siis nokkisime koore maha, sest ma tahtsin saada kooritud vitsasid! Väga kaua aega ei läinudki kui ettevõtmine sai õnneliku lõpu. Kui just valusad küüned ja parkunud nahk välja arvata.

Pean ütlema, et mu vaimusilmas ei olnud see ripp-pott üldsegi nii suur ja sellise kujuga. Võtsin endale näidisena ette plastist pisema poolkera kujulise ampli (seda mul muidugi ei olnud, miks siis muidu ma amplit punuma hakkasin). Alustuseks tegin tavalise korvipõhja ja hakkasin seda kumeramaks hoidma, nagu linnusöökla juureski. Kui ribide vahed läksid juba liiga laiaks, siis lisasin igasse vahesse veel ühe ribi, et saaks tihedam ja korralikum. Korv aga muudkui paisus ja paisus ja kui ma jõudsin oma "poolkerani", oli see totaalne lähker. Tekkis mõte, et keeran ääre sissepoole tagasi ja punun kokku. Siis mahutab rohkem ja enam laiemaks ei lähe. Ja nii tegingi. Üles jõudes olid ribidest veel alles jämedad köndid, millest mitte mingi moodusega ei andnud korralikku äärt leiutada. Ja uute vitste sissetoppimiseks ei olnud mul enam kooritud materjali. Lõikasin siis ääre lihtsalt maha, jättes tüükad umbes 4 cm jagu püsti. Ilus see just niiväga ei ole, aga taimed-oksad katavad ääre ära. Üks hea omadus on tüügastel veel: tuul ei aja taimi ampli ühele küljele kokku ;)

Ampel ripub mul rõdel pidevalt ja eemalt eriti kena. Natuke uhke ka kohe :) Sügisel kui suvelilled otsad annavad, siis lõikan nad maha ja juba külmema ilmaga torkan mulla sisse männioksad. Muidugi võiks pihlaka või viirpuuoksi või kanarbikku ka panna aga...viirpuul kadusid kõik marjad nagu eiteakuhu (linnukõhtu), kanarbiku õitsemise magasin lihtsalt maha, olid teised juba pruunid kui ma rabasse neile külla jõudsin ja pihlakale ei hakka minu käsi lihtsalt peale, liiga suure väega puu minu jaoks. Heas mõttes ikka!