Paplist ja ajaviiteks

Leidsin täna ootamatult rõdult osad paju ja mõnusad paplivitsad, mis olin üle-eelmine kord kodus käies korjanud. Ei tahtnud heal kraamil raisku lasta minna ja paras hetk oli ka, et kohe nagu võikski ühe korvi teha. Mõeldud, tehtud. Punumise käigus tegin erinevatest ettappidest pilte, et saaks siis hiljem siis täpsemalt näidata. Muidugi pole just kõige parem variant seekord, sest omaloomingut tuli palju (loe: ei vasta kehtestatud euronormidele).

Nüüd ei teagi, mis sellega peale hakata. Kuna mulle üldiselt sellised väikesed ja sigrimigri korvid ei meeldi välimuse poolest ja nad tunduvad jube ebapraktilised (mis sest, et ma neid ikkagi teen), siis andsin selle emale. Ema vastas, et kena. Punkt. Aga eks ta seisma jääb. Tegelikult ma olengi enamuse korve ära kinkinud, just väiksemaid.

Tahtsin paplist ka kirjutada. Kui tulin tookord pajuvitsu toomast, jäid teeserva kaks suurt paplit ja neil tüvi noori kasve täis. Proovisin, paindusid küll. Nüüd tundub, et isegi etem on punuda kui pajust, oleksid nad ainult pikemad. Oksad on väga pehmed ja palju plastilisemad kui pajul. Muidugi paju läheb ka väga mõnusaks ja hästi "keeratavaks" kui tal seista lasta. Seisma peavad nad väljas, ja mitte soojas, siis kuivavad ära.