Korvipunujate assotsiatsioon

Tegelikult oleme lihtsalt toredad ja lihtsad inimesed ja punume ajaviiteks midagi mõistlikku või siis vähem mõistlikku. Materjal hakkab küll otsa lõppema, kuid mõtete järgi ka tegutsedes peaks sügiseks igati paras hulk võtta olema. Nii, et mis muud, kui vitsa ja punuma! Käisime kord Enega ka vitsasid korjamas, kuid need juba peaaegu ära kasutatud. materjali kulub ikka päris ohtralt. Tegelikult oli vitstest palju mõnusam lumi ja värske õhk, ja paraja pikkusega maa, mida päris kasulik sammuda. Ja siis veel jutt. Usun jah küll, et mina oma vinguva põhiolemusega suurt seltsi pakkuda ehk ei suutnud, kuid minule oldi küll ideaalseks seltsiliseks. Tänud Enele.

Vahepeal punus Kärt kartulikorvi, mida mina ei näinudki, olin siis puuduvas olekus ja korv läks autoriga koju kaasa. Lohutuseks olen ma varem kartulikorvi näinud oma elu jooksul ja loodan veelgi näha. Tehagi ehk.
Ene punus hiiglaslikuna näiva nurgelise korvi, mis tegelikult peabki selline olema, nagu ta just tema käe alt välja kukkus. Ja kaanegi tegi peale. Enel on uss ühikas. Päris suureks suureks kasvanud juba. Ja seal korvis on tema ussil veel kasvuruumi. Olude sunnil on uss riidest, elusaid lemmikuid ühikatesee ei lubata. Peale sipelgate muidugi. Sipelgaid meil jagub. Tegin ükspäev hernesuppi - muidugi laisainimese purgioma - ja sinna paksenenud supi peale jagus neid. Muideks, siit õpetus: kui supp on kaetud sipelgatega ja kõht tühi, siis ära seda külmalt koos sipelgatega sega. Pane pott tulele ja sipelgad ronivad kõik käepideme peale, kui asi kuumenema hakkab. Mina tegin seda muidugi kogemata ja alles peal poole supi söömist võtsin käepidemest kinni. Minu käsi hakkas natukene elama ja väikesed vaaraod ringi sibama. Aga ma vist rääkisin korvidest. Ene sai oma korvi valmis ja hakkas juba uut tegema. Taas hiiglaslikku ja seekord ovaalse põhjaga. Mina veel sellist teinud ei ole. Korvi hiiglaslikkusele viitab juba põhja suurus, kui valmis saab, siis teen pilti ikka ka, et kõik huvitavamad ja mõjuvõimsamad ajaloosündmused siin maailmas jäädvustada.
Ja Oliver alustas oma esimese korviga. Huvitav on oodata, mis sest välja tuleb. Põnev, et mind alati huvitav mõne uue punuja puhul, et missugune korv tema käe alt tuleb. See on nagu kunstiteos: looja käekirja ja mõtetega seal sees. Heh, korv on täidetud punuja mõtetega. Päris hea mõte ju?
Ja mina punusin ühe kivikorvi. Sai selline parajalt kena ja robustne, parajalt suur ja mõnus. Peal kaks sanga, et ikka tõsta ka saaks. Oma suuruse ja kujuga sobiks see korv ideaalselt ploomide korjamiseks. Aga enne ploome, lähen ja korjan sinna korvi hoopis karjäärist kive. Pealegi ei ole mul mitte ühtki ploomipuud, kust ploome korjata. Muide, selle korviga on tegelikult ka säärane lugu, et juba algusest saati tunnen, et teen ta endale ja ainult endale. Huvitav, kas on juba alguses võimalik ära tunda, et asi mida teed, tuleb endale, või siis annad selle hiljem ära? Ma hakkan seda jälgima! Iga korvi juures.

Ohoo, soovitasin siin sugulasele just Väikest printsi lugeda. Tekkis arutlus ja väga mõnus mõttevahetus iseolemise ja õnne teemadel. Inimesed on ikka toredad. Lugege teie ka Väikest printsi, see paneb teid maailmas õigele kohale. Kiireim tee Väikese Printsiga kohtumiseks on siin.

Aga miks mina oma korvist pilti ei teinud? Sest mul on veel põhjarant poolik. Kui järgmine nädal ära lõpetan, siis teen pilti ka.