Puhkus

Mu korviblogi on jäädaval puhkusel. Kuni ajani, mil kunagi ehk uuesti asjaks aega ja paika saan. Üleval seniks, kuni blogger.com seda säilitada suvatseb.

Kohtume.

Aednikumajas

Niih, olen ühikast ühe vana arvuti taga ja sain kuidagimoodi kaks fotot arvutisse sikutatud. Ühel neist on Kärt oma korviga, mille ta eile valmis sai. Ja foto sai imeline, nagu maal kohe! Kärdi korvid on väga omlaadsed, sellised äärmiselt tihedad ja tugevad. Jube põnev, igal punujal on ikka täiesti oma käekiri! Ma filmisin oma fotokaga muidugi ka, aga ma ei suuda neid faile arvutis mitte millegagi avada. Eks see siis kunagi ehk näha ole.
Ja teisel fotol olen mina ise. No comments. Olen oma korviga, mis lõpuks valmis sai. Valgeid sokke mitte märgata, eksole ;)Kahjuks hetkel sellest korvist päris head pilti postitada ei saa, need on teises arvutis hoopiski.

Korvipunujate assotsiatsioon

Tegelikult oleme lihtsalt toredad ja lihtsad inimesed ja punume ajaviiteks midagi mõistlikku või siis vähem mõistlikku. Materjal hakkab küll otsa lõppema, kuid mõtete järgi ka tegutsedes peaks sügiseks igati paras hulk võtta olema. Nii, et mis muud, kui vitsa ja punuma! Käisime kord Enega ka vitsasid korjamas, kuid need juba peaaegu ära kasutatud. materjali kulub ikka päris ohtralt. Tegelikult oli vitstest palju mõnusam lumi ja värske õhk, ja paraja pikkusega maa, mida päris kasulik sammuda. Ja siis veel jutt. Usun jah küll, et mina oma vinguva põhiolemusega suurt seltsi pakkuda ehk ei suutnud, kuid minule oldi küll ideaalseks seltsiliseks. Tänud Enele.

Vahepeal punus Kärt kartulikorvi, mida mina ei näinudki, olin siis puuduvas olekus ja korv läks autoriga koju kaasa. Lohutuseks olen ma varem kartulikorvi näinud oma elu jooksul ja loodan veelgi näha. Tehagi ehk.
Ene punus hiiglaslikuna näiva nurgelise korvi, mis tegelikult peabki selline olema, nagu ta just tema käe alt välja kukkus. Ja kaanegi tegi peale. Enel on uss ühikas. Päris suureks suureks kasvanud juba. Ja seal korvis on tema ussil veel kasvuruumi. Olude sunnil on uss riidest, elusaid lemmikuid ühikatesee ei lubata. Peale sipelgate muidugi. Sipelgaid meil jagub. Tegin ükspäev hernesuppi - muidugi laisainimese purgioma - ja sinna paksenenud supi peale jagus neid. Muideks, siit õpetus: kui supp on kaetud sipelgatega ja kõht tühi, siis ära seda külmalt koos sipelgatega sega. Pane pott tulele ja sipelgad ronivad kõik käepideme peale, kui asi kuumenema hakkab. Mina tegin seda muidugi kogemata ja alles peal poole supi söömist võtsin käepidemest kinni. Minu käsi hakkas natukene elama ja väikesed vaaraod ringi sibama. Aga ma vist rääkisin korvidest. Ene sai oma korvi valmis ja hakkas juba uut tegema. Taas hiiglaslikku ja seekord ovaalse põhjaga. Mina veel sellist teinud ei ole. Korvi hiiglaslikkusele viitab juba põhja suurus, kui valmis saab, siis teen pilti ikka ka, et kõik huvitavamad ja mõjuvõimsamad ajaloosündmused siin maailmas jäädvustada.
Ja Oliver alustas oma esimese korviga. Huvitav on oodata, mis sest välja tuleb. Põnev, et mind alati huvitav mõne uue punuja puhul, et missugune korv tema käe alt tuleb. See on nagu kunstiteos: looja käekirja ja mõtetega seal sees. Heh, korv on täidetud punuja mõtetega. Päris hea mõte ju?
Ja mina punusin ühe kivikorvi. Sai selline parajalt kena ja robustne, parajalt suur ja mõnus. Peal kaks sanga, et ikka tõsta ka saaks. Oma suuruse ja kujuga sobiks see korv ideaalselt ploomide korjamiseks. Aga enne ploome, lähen ja korjan sinna korvi hoopis karjäärist kive. Pealegi ei ole mul mitte ühtki ploomipuud, kust ploome korjata. Muide, selle korviga on tegelikult ka säärane lugu, et juba algusest saati tunnen, et teen ta endale ja ainult endale. Huvitav, kas on juba alguses võimalik ära tunda, et asi mida teed, tuleb endale, või siis annad selle hiljem ära? Ma hakkan seda jälgima! Iga korvi juures.

Ohoo, soovitasin siin sugulasele just Väikest printsi lugeda. Tekkis arutlus ja väga mõnus mõttevahetus iseolemise ja õnne teemadel. Inimesed on ikka toredad. Lugege teie ka Väikest printsi, see paneb teid maailmas õigele kohale. Kiireim tee Väikese Printsiga kohtumiseks on siin.

Aga miks mina oma korvist pilti ei teinud? Sest mul on veel põhjarant poolik. Kui järgmine nädal ära lõpetan, siis teen pilti ka.

Sokikorv

Mnjah, vaatan siin, et polegi nagu enam midagi postitada. Ühe siiski leidsin. Pildi siis, oma arvutist. Ja ega neid korve ka enam niipalju pole. Mis läinud, need läinud, ega neist enam pilti saa.
Aga selle korvi tegin esimesena, kui hakkasin uuesti punuma. See juhtus kusagil gümnaasiumi alguses. Punutud vormi peal, väga kena ja korrektne tuli. Läbimõõt kuskil umbes 20-25 cm ehk, mitte rohkem. Selle korvi juures õppisin sanga tegema. Ma tegelikult enam nii väga hästi ei mäleta, kes neid sangasid rohkem tegi, kas mina või õpetaja. Aga no siiski, minu töö.

Polegi hetkel rohkem öelda. Sokikorv tal nimeks ja ärge pange imeks ;)

Lillepottide ümber midagi

Tavalised korvid, vineerpõhja peal. Kui kusagil kodu lähedal kraavis kasvab peenikest paju siis on neid hea punuda. Ruttu saavad valmis ka. Tegelikult peaks neid poti järgi punuma aga ma tõepoolest ei viitsinud ühtki potti sinna sisse toppida vormiks, polegi vist eriti neid tühju lillepotte. Lihtsalt asi valmis ja siis tuleb proovida, et missugusele potile kõige paremini ümber passib. Pildil on mannakaktus, nagu mina teda juba mudilaseajast tean. Mingi eestikeelne nimi oli ka, teaduslik, ja ta pole üldsegi ju kaktus, aga minu poolest võib ta mannakaktus ka olla. Ta on ju alati olnud! Võtsin ta koolimajast, algkoolist ikka jah, pisikese jupikesena ja panin kasvama. Nüüd siis nii kena teine ja igati tänuväärne toataim. Oh, mälestused missugused.

Imelik ümmargune vidin - aga kena

Siin on üks asi, ja ma ei tea mis asi see on! Üks kursaõde tahtis endale hiirekestele väikest ümarat majakest, et nad saaks seal pesaleda. Hakkasin siis otsast pihta ja juba poole töö peal sain aru, et hiirtele see ei lähe. Esiteks tuli see liiga suur, teiseks liiga huvitav. Ma mõtlesin ja mõtlesin (aednik mõtles ka), aga välja ei mõelnud! Lõpuks kinkisin selle Enele, tema saab seesugusest kunstist ehk kõige paremini aru. Ja nii... mõte aeti sassis... ja nii ma sellest lahti saingi :D

Siiski kõige suurem korv

Siiski-siiski, see on mu kõige suurem korv. Mnjah, see on mul aiamaal ja ei tulnud kohe nagu meeldegi! Punusin pajust ja kontpuust jällegi. Sellel korvil on põhja asemel üks palgist saetud ketas. Sinna kettasse puurisin augud ja aukudesse toppisin ribivitsad. Jätangi ta välja, vaatan, kui kaua vastu peab!

Pajust pannialus

Üleni pajust, ainult viimane ring on kontpuust.

Pärnast pannialus

Mul tekkis vahepeal lausa tüütav pannialusevaimustus. Siis saab asi ruttu valmis ja pole vaja korviga mässata. Ja pannialusest saab hiljem ideaalselt korvi teha!

See siin on punutud siberi kontpuust ja pärnast. Mõlemad mõnusalt pehmed ja painduvad ka täiesti värskelt korjatuna. Nii ma siis käisingi õhtu jooksul paar korda aednikumajast küll mõisaesisele muruplatsile kontpuupõõsasse või raamtukogu ukse lähedale suure pärna juurde. Igati mõnus.

Korv õuntega

Selle korvi tegin juba Luual, oli vist tookord esimene ja üldse kõige suurem korv, mille teinud olen. Üldiselt tuli see korv kiiresti ja rõõmuga, sest tuju oli ka hea.

Huvitav on see, et alati kõik tahavad juba enne korvi valmis saamist seda endale lunida. Aga ma ei ole andnud. Eks ma ikka olen kinkinud ka, aga siis rohkem inimestele, kes mulle tähtsad on. Seda korvi tahtis endale saada üks haljastaja, ta tahtis seda endale sokikorviks. Aga nagu näha, ma ei andnud. Tõin selle hoopis koju ja emale meeldib ta ukse kõrval nurgas. Pildil siis siin sees õunad. Hmm...lähen vaatan, mis seal praegu on ....
Praegu ei ole seal midagi, õunad on ära söödud. Üksvahe olid seal plastpudelid. Aga pudelid sobivad taarakonteinerisse paremini. Ja ükskord olid kivid, mis ma olen kuhugi niimoodi ära suutnud panna, et ei leiagi vist enam üles. Pean vist uued ja suuremad tooma.

Kartulikorv

Kuna ma näen kaunterist, et keegi siin lehek ka käib, siis tekkis mõte, et ehk peaks edasi postitama.

Siin on kartulikorvi minivariant. Tahtsime kõik seda hirmsasti õppida ja lihtsalt ühe ringiõhtuga ei tee suurt korvi valmis. Nii siis tegimegi kõik väikesed. Mul tuli praegu meelde, et ma olin seal ringis tõepoolest ainuke meesinimene. Nooh, natuke imelik ta tundus küll aga ma ei lase end sellest häirida. Kui ma olen ainuke, siis on see teiste probleem, kui nad tulla ei julge, mitte minu. Ma vähemalt arvan nii. Ja ma arvan, et ma arvan õigesti. Nüüd Luual vahel harva mõni üksik veel ka eksib sinna peale minu, aga ma olen siiski ainuke. Natuke nagu tunnen kohustust ka, esindan nagu vähemust :P

Korvi juurde tagasi. kaared painutas ja kuivatas meile valmis juhendaja Aino, need on toomingast. Painutamine käib nii, et keerad sirgema pulga või jämeda vitsa ümber sobiva puu või paku ja kas seod või lööd naelaga kinni. Lased kuivada ja valmis ongi. Toorelt ei tohi kaaresid panna, sest muidu hakkab korvi laiali kiskuma. Liiga sitked on.
Kartulikorvi on hea punuda, eriti sellist väikest. Muud kunsti pole, kui lase vitsaga edasi-tagasi. Igasugused lühemad jupid saab niimoodi ära kasutada. Muidugi suurele korvile tuleks kasuks pikemad vitsad, Siis jääb tugevam ja kartulid ei kuku kusagilt vahelt välja ;)

Ma pean ütlema, et suuremat korvi ma teinud ei olegi. kartulikorvi siis. ma küll tõin metsast ükskord sarapuuvitsad ja keerasin ümber paku, aga need kuivasid kuidagi imelikuks. Liiga suur oli see pakk vist ikkagi. Aga küll ma kunagi jõuan. Ma ootan pensionipõlveni, selle aja peale inimkond on unustanud korvipunumise ja siis ma saan punuda ja uudsusega maailma võluda...:D

Pallikujuline

Tahtsin kunagi pallikujulist korvi saada aga mul ei ole vormi sellise tegemiseks. Tegin siis ilma vormita. Natuke lopergune tuli, aga asjalik seegi.

Üks puudus toorel pajul, ja üsna suur pealegi veel, on see, et ta kuivab pärast kokku. Korv tuleb siis hõre ja logisev. Kui lased aga vitstel nätskeks minna, tuleb tihe korv. Siis ei murdu vitsad ära ka punudes.

Korvi läbimõõt on keskkohast umbes 30 cm.

Paplist ja ajaviiteks

Leidsin täna ootamatult rõdult osad paju ja mõnusad paplivitsad, mis olin üle-eelmine kord kodus käies korjanud. Ei tahtnud heal kraamil raisku lasta minna ja paras hetk oli ka, et kohe nagu võikski ühe korvi teha. Mõeldud, tehtud. Punumise käigus tegin erinevatest ettappidest pilte, et saaks siis hiljem siis täpsemalt näidata. Muidugi pole just kõige parem variant seekord, sest omaloomingut tuli palju (loe: ei vasta kehtestatud euronormidele).

Nüüd ei teagi, mis sellega peale hakata. Kuna mulle üldiselt sellised väikesed ja sigrimigri korvid ei meeldi välimuse poolest ja nad tunduvad jube ebapraktilised (mis sest, et ma neid ikkagi teen), siis andsin selle emale. Ema vastas, et kena. Punkt. Aga eks ta seisma jääb. Tegelikult ma olengi enamuse korve ära kinkinud, just väiksemaid.

Tahtsin paplist ka kirjutada. Kui tulin tookord pajuvitsu toomast, jäid teeserva kaks suurt paplit ja neil tüvi noori kasve täis. Proovisin, paindusid küll. Nüüd tundub, et isegi etem on punuda kui pajust, oleksid nad ainult pikemad. Oksad on väga pehmed ja palju plastilisemad kui pajul. Muidugi paju läheb ka väga mõnusaks ja hästi "keeratavaks" kui tal seista lasta. Seisma peavad nad väljas, ja mitte soojas, siis kuivavad ära.

Postitan siia veel ühe alternatiivse variandi, mida ma ise teinud ei ole, kuid kindlasti tasuks proovida. Seda saab samamoodi riputada ja paistab nägusamgi veel!

Ampel

Ampli tegin talvisele pildile vaatamat hoopis kevadel. Juhtus aga nii, et nagu ikka, olin ma hiljaks jäänud vitste toomise ja koorimisega ning koor oli täielikult kinni. No muidugi oli kinni, lehedki olid juba päris parajad :D Kuna mul ei ole kultuurpaju just väga suures koguses alati võtta, siis tõin vitsad raba servast kraavist. Perekeskis siis nokkisime koore maha, sest ma tahtsin saada kooritud vitsasid! Väga kaua aega ei läinudki kui ettevõtmine sai õnneliku lõpu. Kui just valusad küüned ja parkunud nahk välja arvata.

Pean ütlema, et mu vaimusilmas ei olnud see ripp-pott üldsegi nii suur ja sellise kujuga. Võtsin endale näidisena ette plastist pisema poolkera kujulise ampli (seda mul muidugi ei olnud, miks siis muidu ma amplit punuma hakkasin). Alustuseks tegin tavalise korvipõhja ja hakkasin seda kumeramaks hoidma, nagu linnusöökla juureski. Kui ribide vahed läksid juba liiga laiaks, siis lisasin igasse vahesse veel ühe ribi, et saaks tihedam ja korralikum. Korv aga muudkui paisus ja paisus ja kui ma jõudsin oma "poolkerani", oli see totaalne lähker. Tekkis mõte, et keeran ääre sissepoole tagasi ja punun kokku. Siis mahutab rohkem ja enam laiemaks ei lähe. Ja nii tegingi. Üles jõudes olid ribidest veel alles jämedad köndid, millest mitte mingi moodusega ei andnud korralikku äärt leiutada. Ja uute vitste sissetoppimiseks ei olnud mul enam kooritud materjali. Lõikasin siis ääre lihtsalt maha, jättes tüükad umbes 4 cm jagu püsti. Ilus see just niiväga ei ole, aga taimed-oksad katavad ääre ära. Üks hea omadus on tüügastel veel: tuul ei aja taimi ampli ühele küljele kokku ;)

Ampel ripub mul rõdel pidevalt ja eemalt eriti kena. Natuke uhke ka kohe :) Sügisel kui suvelilled otsad annavad, siis lõikan nad maha ja juba külmema ilmaga torkan mulla sisse männioksad. Muidugi võiks pihlaka või viirpuuoksi või kanarbikku ka panna aga...viirpuul kadusid kõik marjad nagu eiteakuhu (linnukõhtu), kanarbiku õitsemise magasin lihtsalt maha, olid teised juba pruunid kui ma rabasse neile külla jõudsin ja pihlakale ei hakka minu käsi lihtsalt peale, liiga suure väega puu minu jaoks. Heas mõttes ikka!

Linnusöökla

Tegin linnusöögimaja juba kolm-neli aastat tagasi. Selle mõtles välja Aino Reemann, kelle juures ma siis õppimas käisin. Asi ise on väga lihtne. Toidulaua moodustab vineerist ümmargune põhi, kuhu on ribide jaoks augud puuritud. Katus on nagu tavaline korvipõhi, ainult selle vahega, et hoidsin teda punumise ajal pidevalt kumeramaks ja kumeramaks. Vahepeale suskasin riputamiseks aasa ka. Põhja ribivitsad on alt kokku seotud ja osad, üle ühe, ühendavad siis katuse alumise osaga. Selline hea riputatav ja kassikindel variant.

Teadmiseks

Tere tere

Ma ei teinud seda lehekülge näitamaks midagi ideaalset või demonstreerimaks teistele oma oskusi. Siin on hoopis lihtsad sissekanded, mis tehtud iseendale, ainult et väikese kõrvaltvaatamisvõimalusena ;) Nali. Loomulikult ma ei keela sõna sekka öelda. Isegi väga meeldiv oleks, kui keegi söandaks ka oma muljeid avaldada. Kontakt on lehel täiesti olemas.

Ma teen seda lehte, nagu see mul välja tuleb. Ei midagi rohkemat.

Korvidest kavatsen ma kirja panna kõike mis aga pähe tuleb. Samuti kõikvõimalikke linke ja muud huvitavat, mis punumisega seotud. Samas pottide kohta postitan ma healjuhul vaid pildi. Ja palun ärge oodake mingit pikemat seletust või täpseid juhiseid. Ma ilmselt ei hakka neid siia kirja panema.

Pange punuma!

Sügislilled Tartu Botaanikaaias