Siiski kõige suurem korv

Siiski-siiski, see on mu kõige suurem korv. Mnjah, see on mul aiamaal ja ei tulnud kohe nagu meeldegi! Punusin pajust ja kontpuust jällegi. Sellel korvil on põhja asemel üks palgist saetud ketas. Sinna kettasse puurisin augud ja aukudesse toppisin ribivitsad. Jätangi ta välja, vaatan, kui kaua vastu peab!

Pajust pannialus

Üleni pajust, ainult viimane ring on kontpuust.

Pärnast pannialus

Mul tekkis vahepeal lausa tüütav pannialusevaimustus. Siis saab asi ruttu valmis ja pole vaja korviga mässata. Ja pannialusest saab hiljem ideaalselt korvi teha!

See siin on punutud siberi kontpuust ja pärnast. Mõlemad mõnusalt pehmed ja painduvad ka täiesti värskelt korjatuna. Nii ma siis käisingi õhtu jooksul paar korda aednikumajast küll mõisaesisele muruplatsile kontpuupõõsasse või raamtukogu ukse lähedale suure pärna juurde. Igati mõnus.

Korv õuntega

Selle korvi tegin juba Luual, oli vist tookord esimene ja üldse kõige suurem korv, mille teinud olen. Üldiselt tuli see korv kiiresti ja rõõmuga, sest tuju oli ka hea.

Huvitav on see, et alati kõik tahavad juba enne korvi valmis saamist seda endale lunida. Aga ma ei ole andnud. Eks ma ikka olen kinkinud ka, aga siis rohkem inimestele, kes mulle tähtsad on. Seda korvi tahtis endale saada üks haljastaja, ta tahtis seda endale sokikorviks. Aga nagu näha, ma ei andnud. Tõin selle hoopis koju ja emale meeldib ta ukse kõrval nurgas. Pildil siis siin sees õunad. Hmm...lähen vaatan, mis seal praegu on ....
Praegu ei ole seal midagi, õunad on ära söödud. Üksvahe olid seal plastpudelid. Aga pudelid sobivad taarakonteinerisse paremini. Ja ükskord olid kivid, mis ma olen kuhugi niimoodi ära suutnud panna, et ei leiagi vist enam üles. Pean vist uued ja suuremad tooma.

Kartulikorv

Kuna ma näen kaunterist, et keegi siin lehek ka käib, siis tekkis mõte, et ehk peaks edasi postitama.

Siin on kartulikorvi minivariant. Tahtsime kõik seda hirmsasti õppida ja lihtsalt ühe ringiõhtuga ei tee suurt korvi valmis. Nii siis tegimegi kõik väikesed. Mul tuli praegu meelde, et ma olin seal ringis tõepoolest ainuke meesinimene. Nooh, natuke imelik ta tundus küll aga ma ei lase end sellest häirida. Kui ma olen ainuke, siis on see teiste probleem, kui nad tulla ei julge, mitte minu. Ma vähemalt arvan nii. Ja ma arvan, et ma arvan õigesti. Nüüd Luual vahel harva mõni üksik veel ka eksib sinna peale minu, aga ma olen siiski ainuke. Natuke nagu tunnen kohustust ka, esindan nagu vähemust :P

Korvi juurde tagasi. kaared painutas ja kuivatas meile valmis juhendaja Aino, need on toomingast. Painutamine käib nii, et keerad sirgema pulga või jämeda vitsa ümber sobiva puu või paku ja kas seod või lööd naelaga kinni. Lased kuivada ja valmis ongi. Toorelt ei tohi kaaresid panna, sest muidu hakkab korvi laiali kiskuma. Liiga sitked on.
Kartulikorvi on hea punuda, eriti sellist väikest. Muud kunsti pole, kui lase vitsaga edasi-tagasi. Igasugused lühemad jupid saab niimoodi ära kasutada. Muidugi suurele korvile tuleks kasuks pikemad vitsad, Siis jääb tugevam ja kartulid ei kuku kusagilt vahelt välja ;)

Ma pean ütlema, et suuremat korvi ma teinud ei olegi. kartulikorvi siis. ma küll tõin metsast ükskord sarapuuvitsad ja keerasin ümber paku, aga need kuivasid kuidagi imelikuks. Liiga suur oli see pakk vist ikkagi. Aga küll ma kunagi jõuan. Ma ootan pensionipõlveni, selle aja peale inimkond on unustanud korvipunumise ja siis ma saan punuda ja uudsusega maailma võluda...:D

Pallikujuline

Tahtsin kunagi pallikujulist korvi saada aga mul ei ole vormi sellise tegemiseks. Tegin siis ilma vormita. Natuke lopergune tuli, aga asjalik seegi.

Üks puudus toorel pajul, ja üsna suur pealegi veel, on see, et ta kuivab pärast kokku. Korv tuleb siis hõre ja logisev. Kui lased aga vitstel nätskeks minna, tuleb tihe korv. Siis ei murdu vitsad ära ka punudes.

Korvi läbimõõt on keskkohast umbes 30 cm.

Paplist ja ajaviiteks

Leidsin täna ootamatult rõdult osad paju ja mõnusad paplivitsad, mis olin üle-eelmine kord kodus käies korjanud. Ei tahtnud heal kraamil raisku lasta minna ja paras hetk oli ka, et kohe nagu võikski ühe korvi teha. Mõeldud, tehtud. Punumise käigus tegin erinevatest ettappidest pilte, et saaks siis hiljem siis täpsemalt näidata. Muidugi pole just kõige parem variant seekord, sest omaloomingut tuli palju (loe: ei vasta kehtestatud euronormidele).

Nüüd ei teagi, mis sellega peale hakata. Kuna mulle üldiselt sellised väikesed ja sigrimigri korvid ei meeldi välimuse poolest ja nad tunduvad jube ebapraktilised (mis sest, et ma neid ikkagi teen), siis andsin selle emale. Ema vastas, et kena. Punkt. Aga eks ta seisma jääb. Tegelikult ma olengi enamuse korve ära kinkinud, just väiksemaid.

Tahtsin paplist ka kirjutada. Kui tulin tookord pajuvitsu toomast, jäid teeserva kaks suurt paplit ja neil tüvi noori kasve täis. Proovisin, paindusid küll. Nüüd tundub, et isegi etem on punuda kui pajust, oleksid nad ainult pikemad. Oksad on väga pehmed ja palju plastilisemad kui pajul. Muidugi paju läheb ka väga mõnusaks ja hästi "keeratavaks" kui tal seista lasta. Seisma peavad nad väljas, ja mitte soojas, siis kuivavad ära.

Postitan siia veel ühe alternatiivse variandi, mida ma ise teinud ei ole, kuid kindlasti tasuks proovida. Seda saab samamoodi riputada ja paistab nägusamgi veel!

Ampel

Ampli tegin talvisele pildile vaatamat hoopis kevadel. Juhtus aga nii, et nagu ikka, olin ma hiljaks jäänud vitste toomise ja koorimisega ning koor oli täielikult kinni. No muidugi oli kinni, lehedki olid juba päris parajad :D Kuna mul ei ole kultuurpaju just väga suures koguses alati võtta, siis tõin vitsad raba servast kraavist. Perekeskis siis nokkisime koore maha, sest ma tahtsin saada kooritud vitsasid! Väga kaua aega ei läinudki kui ettevõtmine sai õnneliku lõpu. Kui just valusad küüned ja parkunud nahk välja arvata.

Pean ütlema, et mu vaimusilmas ei olnud see ripp-pott üldsegi nii suur ja sellise kujuga. Võtsin endale näidisena ette plastist pisema poolkera kujulise ampli (seda mul muidugi ei olnud, miks siis muidu ma amplit punuma hakkasin). Alustuseks tegin tavalise korvipõhja ja hakkasin seda kumeramaks hoidma, nagu linnusöökla juureski. Kui ribide vahed läksid juba liiga laiaks, siis lisasin igasse vahesse veel ühe ribi, et saaks tihedam ja korralikum. Korv aga muudkui paisus ja paisus ja kui ma jõudsin oma "poolkerani", oli see totaalne lähker. Tekkis mõte, et keeran ääre sissepoole tagasi ja punun kokku. Siis mahutab rohkem ja enam laiemaks ei lähe. Ja nii tegingi. Üles jõudes olid ribidest veel alles jämedad köndid, millest mitte mingi moodusega ei andnud korralikku äärt leiutada. Ja uute vitste sissetoppimiseks ei olnud mul enam kooritud materjali. Lõikasin siis ääre lihtsalt maha, jättes tüükad umbes 4 cm jagu püsti. Ilus see just niiväga ei ole, aga taimed-oksad katavad ääre ära. Üks hea omadus on tüügastel veel: tuul ei aja taimi ampli ühele küljele kokku ;)

Ampel ripub mul rõdel pidevalt ja eemalt eriti kena. Natuke uhke ka kohe :) Sügisel kui suvelilled otsad annavad, siis lõikan nad maha ja juba külmema ilmaga torkan mulla sisse männioksad. Muidugi võiks pihlaka või viirpuuoksi või kanarbikku ka panna aga...viirpuul kadusid kõik marjad nagu eiteakuhu (linnukõhtu), kanarbiku õitsemise magasin lihtsalt maha, olid teised juba pruunid kui ma rabasse neile külla jõudsin ja pihlakale ei hakka minu käsi lihtsalt peale, liiga suure väega puu minu jaoks. Heas mõttes ikka!

Linnusöökla

Tegin linnusöögimaja juba kolm-neli aastat tagasi. Selle mõtles välja Aino Reemann, kelle juures ma siis õppimas käisin. Asi ise on väga lihtne. Toidulaua moodustab vineerist ümmargune põhi, kuhu on ribide jaoks augud puuritud. Katus on nagu tavaline korvipõhi, ainult selle vahega, et hoidsin teda punumise ajal pidevalt kumeramaks ja kumeramaks. Vahepeale suskasin riputamiseks aasa ka. Põhja ribivitsad on alt kokku seotud ja osad, üle ühe, ühendavad siis katuse alumise osaga. Selline hea riputatav ja kassikindel variant.

Teadmiseks

Tere tere

Ma ei teinud seda lehekülge näitamaks midagi ideaalset või demonstreerimaks teistele oma oskusi. Siin on hoopis lihtsad sissekanded, mis tehtud iseendale, ainult et väikese kõrvaltvaatamisvõimalusena ;) Nali. Loomulikult ma ei keela sõna sekka öelda. Isegi väga meeldiv oleks, kui keegi söandaks ka oma muljeid avaldada. Kontakt on lehel täiesti olemas.

Ma teen seda lehte, nagu see mul välja tuleb. Ei midagi rohkemat.

Korvidest kavatsen ma kirja panna kõike mis aga pähe tuleb. Samuti kõikvõimalikke linke ja muud huvitavat, mis punumisega seotud. Samas pottide kohta postitan ma healjuhul vaid pildi. Ja palun ärge oodake mingit pikemat seletust või täpseid juhiseid. Ma ilmselt ei hakka neid siia kirja panema.

Pange punuma!